Edgar Tedresaare ja Regina-Mareta Soonseina ühisnäitus

10. aprillil 2026 kell 18:30 on oodatud kõik kunstihuvilised Redwall Galeriisse, sest Aparaaditehase Galeriide öö vol 18 raames avame Edgar Tedresaare ja Regina-Mareta Soonseina ühisnäituse “Ühisjoon”. Näitus „Ühisjoon“ asub Aparaaditehase 2. korpuse II korrusel Redwalli kontori ruumides. Näitus jääb avatuks kuni 10. juulini 2026.

Näitusest

Näitus „Ühisjoon“ toob kokku kahe tunnustatud eesti kunstniku, Regina-Mareta Soonseina ja Edgar Tedresaare loomingu. Kuigi kunstnikud kasutavad erinevaid meediume, kohtuvad nad fundamentaalsel tasandil. See on dialoog mikro- ja makromaailma, intuitsiooni ja analüüsi ning loodusliku ja tehisliku vahel.

“Ühisjoon” kutsub vaatajat tajuma seoseid: alateadlikku sidet loodusega ja teadlikku survet keskkonnale. See on kutse mõtestada oma kohalolu ja ka vastutust.

Kunstnikutest

Regina-Mareta Soonsein

• Koduleht

Regina-Mareta Soonsein (s 1991) on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas 2019. aastal maali erialal, ent oma viimaste aastate loomingus on keskendunud linoollõikele. Ta osalenud grupinäitustel, teinud isikunäituseid ja loonud ekspositsioone avalikel sotsiaalpindadel alates aastast 2017. Soonsein on pälvinud Biafarin Awardi preemia NordArt näitusel, Wiiralti preemia publikulemmiku tiitli, I Land Sound festivali parima lavakujunduse preemia, Eesti Vabagraafikute Ühenduse aasta uue tulija tiitli.

Mind paelub enim see sõnadega mittehoomatav taju, alateadvuslik seisund, mis seob külluslikuks
kokteiliks meie olemuse liigina. Vaatamata individualismi ajastule omasele mõtestusele,
moodustame kollektiivselt ühtse organismi, olles kui rakk tervikust. See pulss on kui algaineline
väljendusvorm, kus kirjatäheks on võnge – joon –, mis sümboliseerib fraktaalset neurovõrgustikku
ning ainestumist, kus me oleme lakkamatus dialoogis ja lahutamatu osa kollektiivsest kärgajust ja
biomassist.

Regina-Mareta Soonseina võnkeliselt resoneeriv mikrouniversum on tema viis korrastada enda jaoks ümbritsevat kaost ja silme eest mustaks tõmbavat mitmekesisust ning infoküllust. Selle kõige keskel huvitab teda just see arhetüüpne inimese loomalik ja loomuslik olek. Ta ei jäljenda otseselt biomiimikale omaseid looduslikke struktuure, vaid läheneb intuitiivselt, kombates mateeria mustreid.

Edgar Tedresaar

• Koduleht

Edgar Tedresaar (1984) on eesti maalikunstnik ja kunstirühmituse Piiritus liige. Ta on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (BA) ja Tartu Ülikoolis (MA) maalikunsti ning täiendanud end vahetusõpilasena Linzi kunstiakadeemias Austrias. Tedresaarele pakuvad erilist huvi tahvelmaalid ja seinamaalingud. Tema loomingus on olulise kohal materjalide upcycling ehk väärtustav taaskasutamine. Tema suuremõõtmelised abstraktsed maalid on valmistatud naturaalsete pigmentidega toonitud lõuendijääkidest. Valik isikunäituseid: „Kus on sinu punane joon?“ Tallinna Draakoni galerii (2023), „Antropotseen“ Tartu Kunstimaja suur saal (2022), „Must kuld” Tallinna Linnagalerii (2019-2020), „Teekond vabadusse“ Tartu Kunstimajas (2016) ja “Muuseumi valik 2014: Edgar Tedresaar” Tartu Kunstimuuseum (2014).

Suurim näitus nimega „Antropotseen” Tartu Kunstimaja suures saalis tegeleb ajastuga, mil inimliik on biosfääris domineeriv ning meie tegevus mõjutab otseselt planeedi elukeskkonda. Tedresaar keskendub peamiselt maastikele, mida inimene on ümberkujundanud ja korrastanud ning kust pärinevad tehnoloogiakeskse maailma jaoks igapäevaselt olulised maavarad ja muud ressursid. Kõige selle peale me igapäevaselt ei mõtle, kuid nende ammutamise tulemusena hävivad nende piirkondade looduslikud liigid ja keskkonnad ning majandusliku kasu nimel kannatavad suured inimhulgad.

Tedresaar jätkab vormiliselt lõuenditükke uuesti väärtustava upcycling projektiga. Abstraktsete kompositsioonide aluseks on aerofotod, mis moodustuvad erinevate struktuuridega linase kanga kokku õmblemisel ja -liimimisel. Materjal on töödeldud pigmenteeritud lasuurikihtidega luues erinevate pindade koosmõjul akvarelliliku kuma.

Kunstnik lisab: „Püüan panna vaatajat mõtisklema oma igapäevaelu harjumuste mõju üle ning tajuma protsesse laiemalt. Maailm vajab muutusi, kuid indiviidid ei taha oma subjektiivsest mugavusest lähtuvalt neid ellu viia. Kui aga tootmine toimub kusagil mujal, siis ei pea sellele mõtlema. Suured naftapuurtornid ookeanides, arktiliste jääpankade sulamine, jäädavalt hävivad liigid ning miljonid igal aastal õhusaaste tõttu surevad inimesed on kõik ’kusagil mujal’, keegi ei taha tunnistada end süüdi. Aga keda me siis süüdistame endale tekitatud ahvatlustes?”

Pilte näituse avamiselt 10.04.2026